kuluarvestus

Kuluarvestus aitab välja selgitada toote või teenusega seotud kulud, et hinnata nende kasumlikkust ning teha hinnastamiseks ja ettevõtte edukaks tegutsemiseks vajalikke otsuseid. Kuluarvestus tootmis- ja kaubandusettevõttes on kohustuslik. Teenusettevõtte kuluarvestus on vabatahtlik, kuid rangelt soovitatav, eriti siis, kui ettevõttel on plaanis kontrollitult kasvada.

Korrektne kuluarvestus eeldab, et:

  • tulud ja kulud on kajastatud korrektselt ning asuvad samas perioodis (kuus), mis tähendab, et
    • arvele on võetud ka arvestuslikud kulud
    • samuti on arvele võetud pikemaajaliste teenuslepingute tulud kuude lõikes
  • kauba tulu ja kulu on raamatupidamisprogrammis detailselt kajastatud
  • kaubakulu on kajastatud kaubamüügiga samas kuus
  • laosaldo programmis klapib tegeliku laosaldoga ning seda kontrollitakse reaalsete inventuuridega regulaarselt.

Kuluarvestusega seotud mõisted

Kululiik – millise kuluga on tegemist. Näiteks tööjõukulu, seadmete hooldus, ruumide rent jms. Kajastatakse raamatupidamises eraldi kulukontodel.

Kulukoht – millega kulu on seotud, kus see tekkis. Näiteks osakond, tšehh, kontor. Vajalik kaudkulude kogumiseks ja edasiseks jagamiseks kuluobjektidele.

Kuluobjekt – millega seoses kulutus on tehtud. Sõltub sellest, millise objekti kulusid täpselt teada tahetakse. Näiteks tooted, teenused, tulemusüksused, turusegmendid. Kuluobjekti (toote) otsekulud kantakse otse kuluobjektile. Kaudkulud jagatakse kuluobjektile kulukohtade kaudu.

Tasakaalupunkt – tegevuse maht, kus tulud müügist katavad ära kõik kulud, sh nii muutuvkulud kui püsikulud. Tegevusmahu edasine kasv tähendab, et teenitakse kasumit.

Jääktulu (contribution margin) = müügitulu – muutuvkulud, nimetatakse tihti ka brutokasumiks.

Kulude jaotamise võimalused

Kuluarvestussüsteemi sisseseadmiseks tuleb läbi mõelda, millist infot soovitakse kulude kohta raamatupidamisest saada. Kulud käituvad erinevalt ja infot on vaja mitmeks otstarbeks, jaotused võivad olla kasutusel ka samaaegselt (ja tihti ongi). Kui otseselt tootmise jaoks on vaja eristada just otsekulud ja kaudkulud, siis eelarvestamise jaoks tuleks veel eraldi ära märgistada muutuvkulud ja püsikulud ning ka välja tuua kulud, mida üksuse juht kontrollida ei saa. Hiljem kulusid detailsemalt analüüsida on päris keeruline, kui neid pole kohe korrektselt lahterdatud.

1) otsekulud ja kaudkulud – eristamine oluline kuluarvestuseks

1) otsekulud – kulud, mida saab otseselt kanda kuluobjektile

  • nt toote materjalikulu

2) tootmise kaudkulud – kulud, mis ei ole kuluobjektiga otseselt seotud ja neid otseselt sellega siduda ei saa

  • kuluobjektidele kantakse kaudkulud mingi jaotusvõtme alusel
    • nt otsesed inimese või masina töötunnid
  • kaudkuludeks on näiteks tehase küttekulud, tsehhijuhataja palk jne.

2) Muutuvkulud ja püsikulud – eristamine oluline eelarvestamiseks

1) muutuvkulud on kulud, mis muutuvad koos tegevuse mahuga

  • nt tükitöötasu kulu, materjali kulu
  • muutuvkulu muutub teatud ühiku võrra, kui tegevusmaht muutub ühe ühiku võrra

2) püsikulu on kulu, mis jääb muutumatuks sõltumata tegevusmahust, vähemalt mõneks ajaks

  • nt tsehhijuhataja töötasu, tootmishoone rent jne
  • püsikulu muutub astmeliselt – tegevusmahu suurenedes kolitakse uude hoonesse, uuel tasemel on rendikulu jälle mõnda aega muutumatu.

3) Kontrollitavad ja mittekontrollitavad kulud

  • jaotus oluline eeskätt eelarvestamiseks ja aruandluseks
  • nt kui osakonna juht on vastutav osakonna tulemuse eest või osakonna juht ei suuda mõjutada keskselt jaotatud peakontori kulusid ja vastavalt ei saa tema töötulemust selle alusel hinnata.

Kuluarvestus tootmises, kaubanduses ja teenusettevõttes

Kui tootmises ja kaubanduses tuleb kuluarvestust pidada kindlatest reeglitest lähtuvalt, siis teenusettevõttes nii kindlaid reegleid ei ole ja saab läheneda paindlikumalt.

Kuluarvestus tootmisettevõttes

Tootmises on peamine jälgida, et varud ja kaubakulu saaksid kajastatud korrektselt. Üldpõhimõte on, et tootmise otsekulud ja tootmisega seotud kaudkulud jagatakse otse toodetele. Turundus- ja teised üldkulud lähevad perioodikuludeks, neid laiali ei jagata.

Varude tootmiskulutused sisaldavad:

  • otseseid toodetega seotud kulutusi (otsekulud) – materjali maksumus, tööliste palgad jne
  • proportsionaalset osa tootmise üldkuludest – nt seadmete amortisatsioon, remondikulu, tootmisjuhtide palgad
    • püsivad tootmise üldkulud jagatakse toodete soetusmaksumusele lähtudes normaalsest tootmismahust.

Järgmiseid kulutusi ei lülitata varude soetusmaksumusse, vaid kajastatakse perioodikuludes:

  • normaalsest suuremad tootmiskulud
  • laokulud, välja arvatud juhul, kui need on vältimatud tootmisprotsessi käigus
  • mittetootmislikud üldkulud, mis ei ole vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse.

Kuluarvestus kaubanduses

Kaubanduses võetakse ostetud kaup arvele varuna. Soetusmaksumusele saab lisada ka transpordi- jm otsekulud, kuid mitte rohkem.

Soetusmaksumuse hulka arvestatakse:

  • ostuhind
  • transpordikulu
  • muud kulud – nagu pakendamiskulu, remondikulu, sildistamiskulu vm.

Teenuste kuluarvestus

Teenuste puhul ei ole laovarusid ning kuluarvestuse pidamine on vajalik eelkõige juhtimisotstarbeks.

Teenuste puhul on mõistlik jagada teenuste vahel eeskätt otsekulud (suures osas tööjõukulu + allhange). Kaudkulude jagamine võib olla suhteliselt keeruline ja kallis, vigu on lihtne teha. Kui suur ettevõte seda siiski vajab, siis tasub see töö kindlasti spetsialistidelt tellida.

Kuluarvestus teenusettevõttes aitab:

  • hinnastada korrektselt oma teenuseid
  • optimeerida oma ressursside kasutamist
  • jälgida tegevust ja eesmärkide saavutamist.

 

Loe veel samal teemal:

Miks on oluline teada, kui suur on sinu toodete ja teenuste kasumlikkus

Kuidas välja selgitada, milline on sinu ettevõtte teenuste kasumlikkus

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

12 − 8 =